Noor naine jagab oma lugu striptiisitantsijaks saamisest ning mõtiskleb elu üle ühiskonnas, kus tema töö on endiselt tabu. Ta kirjeldab oma igapäevaelu rutiini ning arutleb turvatunde üle. Ta võrdleb stripiklubi ohtudega, mis varitsevad naisi tänavatel, tunnistades, et teatud tingimustes võib klubi tunduda turvalisema paigana, kui tänav. Selleks, et naine saaks säilitada anonüümsuse ja privaatsuse, kasutab ta striptiisiklubis tööl olles alterego nimega ‘’Diana’’. Ta mõtiskleb, kuidas lähedased tema töösse suhtuvad ning kui palju teiste inimeste arvamused ja tõekspidamised teda inimesena mõjutavad. Naine jagab kuulajaga oma elu unistusi ning seda, kas ta näeb end vanemaks saades striptiisitantsijana jätkamas.

Maaliseeria jäädvustab hetki tantsija elust tema intiimses ja turvalises ruumis – kodus –, kus ta on endiselt haavatav ja vaba töö juures omandatud alteregost. Teosed kujutavad teda tööks ette valmistamas või peale tööd magama minekuks sättimas. Need vaiksed üleminekuhetked peegeldavad tema inimlikkust ning paljastavad külje, mis eksisteerib väljaspool tema ametist tulenevaid ootusi.

Väljapanek toimus 2024. aastal Eesti Kunstiakadeemia sügissemestri erialahindamistel EKA Galeriis ning koosnes neljast maalist ja heliteosest.

Heliteost saab kuulata siit.

Juhendajad: Kristi Kongi, Maris Karjatse

Teoste dokumentatsioon: Elo Vahtrik

A young woman shares her story of becoming a strip dancer and reflects on how she navigates life in a society where her work remains a taboo. She describes her daily routines and work life, reflecting on the safety of a strip club compared to the dangers of the streets—acknowledging that, in certain conditions, the club can feel like a safer space. She speaks about how she perceives herself, how her family and partner view her profession, what are her dreams of life and whether she envisions herself continuing as a strip dancer as she grows older. 

The painting series captures intimate moments of her life in her safe space—her home—where she is still vulnerable, free from the alter ego she adopts at work. These works depict her in moments of preparation or winding down: putting on or taking off her shoes, removing or applying her false lashes, reading a book. In these quiet, transitional activities, her humanity comes to the forefront, revealing a side of her that exists outside the expectations of her profession as ‘’Diana’’.

The exhibition took place in 2024 during the Assessment Marathon of Estonian Academy of Arts and consisted of four paintings and a sound piece.

The sound piece can be listened from here.

Supervisors: Kristi Kongi, Maris Karjatse

Documentation of the artworks: Elo Vahtrik