„/—/ Aga pea, nüüd läks see mul korda, mul õnnestus tabada mitu sõna järjest, need olid:

Maagiline Teater
Sissepääs mitte igaühele
– mitte igaühele“

Herman Hesse „Stepihunt“

Näitus „Sissepääs mitte igaühele“ seob kokku Lisette Lepiku ja Brenda Purtsaku inimkehadele keskenduva loomingu. Kui Lepik vaatleb loomingus valdavalt naise keha, aga ka seksuaalsust ning inimsuhteid, siis Purtsak keskendub eelkõige inimkeha bioloogilisusele, sidudes selle igavikuliste küsimustega sünnist ja surmast. Läbi kunstnike loomingu on loodud sümbioos x ja y, mis omavahel on kokku väändunud, nii nagu DNA inimese kehas. Uuritavaks on keha mateeria ja vaimu psüühe sümbioosis toimimine ning mateeria ja vaimu lahutamatus teineteisest.

Käesoleval näitusel suunavad mõlemad kunstnikud pilgu endas toimuvale, leides sealt loominguks nii psühholoogilist kui ka füüsilist ainest. Lepik vaatab tagasi meestele, kes on tema elus figureerinud. Näitusel leiavad mehed psühholoogiliste portreedena taaskehastuse maalipindadel. Olles maalinud läbi mälestused ning mineviku kogemused, astub Lepik galeriis üles ennast kehtestava ja iseteadliku naisena.

Purtsak seevastu leidis end näituse protsessis silmitsi seismas füüsilise valuga. Kuidas valu tema kehasse jõudis või kuidas üldse miski meie kehadesse pääseb? Purtsaku näitusel esitatavatel uutel teostel võib leida seotust valu sügava olemuse ja unelmatega valust pääsemisest.

Näituse kuraator Kerly Ritval mõtestab kunstnike loomingut läbi Herman Hesse romaani „Stepihunt“. Kuraatori sõnul olevat kirjanik avaldanud 20 aastat pärast teose ilmumist kahetsust, et sellest on valesti aru saadud. Romaan ei käsitle mitte üksnes elu raskuseid, vaid toob lugejani eelkõige kogemuse tervenemisest. Just sellele viitavad ka Lepiku ja Purtsaku valust aga ka valu vahendusel vabanemisest tõukuvad teosed.

„/—/ Kui ma juba loobusin ja kõnniteele tagasi pöördusin, värelesid paar värvilist valgustähte peegelduval asfaldil minu ees. Ma lugesin:

Ai-nult-hul-lude-le!“

Herman Hesse „Stepihunt“

Fotod: Roman-Sten Tõnissoo

Peeter Lauritsa poolt kirjutatud näitusearvustus ajalehes Sirp: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/hargnev-sisikond-kui-uute-omailmade-astenduv-pungumine/

“/—/ But wait, at last I succeeded in catching several words on end. They were:

“MAGIC THEATER
ENTRANCE NOT FOR EVERYBODY””

Herman Hesse Steppenwolf

The exhibition Admission Not For Everyone binds together Lisette Lepik’s and Brenda Purtsak’s work centred on human bodies. While Lepik, in her work, examines the body of a woman, as well as sexuality and relationships, Purtsak primarily focuses on the biological nature of the human body, interweaved with everlasting questions of birth and death. The work of the artists channels a symbiosis of x and y, twisted together, just like DNA. The symbiosis of bodily matter and the mind and the inseparability of matter and psyche are to be investigated.

In this exhibition, both artists direct their gaze within, sourcing both psychological and physiological matter to inspire their work. Lepik looks back at the men who have been a part of her life. In the exhibition, the men reincarnate in the paintings as psychological portraits. After facing her memories and experiences through the lens of painting, Lepik steps up in the gallery as a self-assertive and self-aware woman.

On the other hand, Purtsak found herself in physical pain throughout the preparation process for the exhibition. How did this pain enter her body, or how does anything gain access to our bodies? Purtsak’s new works kindle a connection with the essence of pain and the dreams of escape from pain.

The curator Kerly Ritval interprets the artists’ work through Herman Hesse’s novel Steppenwolf. According to the curator, 20 years after the publication of the work, the writer expressed regret that it had been misunderstood. In the novel, even while life’s trials and tribulations unfold before the reader, an intense experience of healing shines through. The works of Lepik and Purtsak, motivated by pain and forging a path to freedom through pain, point to a similar experience.

“/—/ Then, when I had given up and gone back to the alley, a few colored letters were
dropped here and there, reflected on the asphalt in front of me. I read:

“FOR MADMEN ONLY!””

Herman Hesse Steppenwolf

Photos: Roman-Sten Tõnissoo

Exhibition review written by Peeter Laurits: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/hargnev-sisikond-kui-uute-omailmade-astenduv-pungumine/